Eneseületamine - teha või tegemata jätta?

Ikka ja jälle ma kuulen, kuidas keegi räägib, et ohh ma ületan ennast ja teen selle ära. Mitte et mina poleks seda öelnud, muidugi olen! Iseenesest on ju kõik väga hästi. Kellele ei meeldiks ennast ületada, ükskõik milles siis. Alati on midagi, milles tahetakse ennast proovile panna. Olgu see siis mõni kaua vihatud söök, mida pugid terve nädala järjest, jooksu kilometraaž, suhtled inimesega keda ei salli silmaotsaski, oled kuuaega taimetoitlane või mis iganes mida saad pidada enda eneseületuseks. Senimaani on kõik hästi kuni püsitakse mõistuse juures. 

Selle aasta jaanuaris ilmus artikkel, mida sattusin lugema alles eile. Ausalt. See kõik oli niii naelapea pihta kirjutatud. Nii õige! Kui see oleks minu võimuses, siis paluksin kõigil seda lugeda. Gerd Kanteri treener Indrek Tustit seletas artikklis kõik niii hästi ära, et isegi väga rumalal ei tohiks olla probleeme teksti mõistmisega. Ja kui on, siis palun võta klapid peast! Artikklit saab lugeda siit: 

http://www.aripaev.ee/uudised/2016/01/27/gerd-kanteri-treener-keha-peab-lollustele-vastu-15-aastat-indrek-tustit

Ega siinkohal tegelikult pikka juttu polegi. Sa kas mõistad ja saad aru või siis ei mõista ja ei saa aru, lihtne!

Tänane hommik möödus nagu ikka trennis. Küljelihased on veel üleeilsest tundlikud. Järelikult sangpommiga küljelihaste harjutused toimivad. Täna olid käed kuidagi süldid. Kõik kätele mõeldud harjutused olid rasked. Trenni lõpus teen tavaliselt 3x12 kätekõverdused (harkikokku hüppega) + plank. See on selline mõnus sutsakas trenni lõppu. 

Homme hommikul on Superfunctional, pole veel ennast kirja pannud, aga ilmselt teen seda. Pidavat raskem olema, kui TRX treening. Vaatab seda asja...